Blogi
Looma kaasamine loovteraapiasse
Looma kaasamise peamine eesmärk loovteraapias on mitteverbaalse kontakti toetamine, verbaalse kontakti loomise julgustamine ning erinevate tunnete ja emotsioonidega töötamine, mis läbi loomale on kiirem ning hõlpsam, sest barjäär kaob tõhusamalt. Tihti on lastel, ja eriti noortel arusaam, et teraapias käimine on vaid niinimetatud “hulludele” ning seda nemad ju pole.
Kui lähtuda oma tööst psühhiaatriahaiglas, siis vanuse ülesed eesmärgid ja aspektid, millega haigla kontekstis tuleb arvestada, on Malchiodi (2012) kohaselt järgmised:
haiglakeskkonna normaliseerimine
turvalisuse toetamine ja/või loomine;
ärevuse vähendamine;
emotsioonide (turvaline) väljendamine;
tähelepanu eemalejuhtimine ebameeldivatest füüsilistest tajudest (valu, väsimus);
kontrollitunde toetamine;
enesehinnangu toetamine;
lootuse toetamine;
vajaduste ja soovide väljendamise võimaldamine;
sotsiaalse suhtluse võimaldamine ja toetamine;
kehataju/mina-pildi töö, selle toetamine;
diagnoosi mõistmine ja sellega kohanemine
Vanusegruppidest lähtudes saab aga paralleele tõmmata ka arenguteooriatega:
Piage – kognitiivse arengu teooria
Freud – psühhoseksuaalse arengu teooria
Erikson – psühhosotsiaalse arengu teooria
Mahler/Pine – objekt-suhte arengu teooria
Bowlby, Ainsworth – kiindumussuhte arengu teooria
Lowenfeld – joonistuste arenguline kujunemine
Visuaalkunstiteraapia insuldi läbi elanud klientidega
Oma õpingute ajal uurisin visuaalkunstiteraapia mõju insuldihaigetel inimestel. Seda ajendas tegema rohkem kui üks põhjus: esiteks Eestis haigestub insulti (esmakordsesse) liiga suur arv kodanikke, umbes 4000, ning teiseks oli tol ajal mu 82-aastasel vanaisal aju vereringehäirest tingituna insuldilaadne seisund. Ta kaotas hetkeks kõne võime – kõik oli korras, rääkisime juttu, hetkeks oli vaikus ning järgmisel tahtis midagi küsida, kuid välja tuli vaid ühtlane mõmin. Olin temaga tol hommikul kahekesti, ning kohe hakkas mõte tööle, millele see viitab. Sel momendil oli Grey Anatoomia vaatamisest küll palju kasu. Kuigi vanus, kõrge vererõhk ning teadmine, et veresooned on mingil määral lupjunud viitasid insuldile, oli tegemist siiski antul korral aju vereringe häirega. Vanaisal taastus kõnevõime üpris kiiresti: panin ta pikali, ning samal ajal kui helistasin vanematele, tegi ta ühel hetkel suu lahti ja ütles: „Oi, näe Teele, saan jälle rääkida.“ Enesetunne oli tema sõnul väga hea – parem kui enne. Otsustasime siiski teavitada kiirabi, kes reageeris ning viisid ta igaks petteks haiglasse, kus ta oli üle nädala. Arsti sõnul oli insuldist puudu vaid üks samm.
Minu loovterapeutiline lähenemine
Kunstiteraapiate õpe algas minu jaoks 2011. aastal, kui astusin bakalaureuseõppesse. Olin äsja lõpetanud keskkooli. Sel hetkel oli peas kolm edasiõppimise ideed, mis mind köitsid: 1. Sisekaitseakadeemia, politseiteenistuse eriala 2. Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia 3. Tallinna Ülikool, kunstiteraapiad
Kui fotograafia ja kunstiteraapiad on mõlemad seotud loovuse ja eneseväljendusega, siis politseiteenistuse eriala on hoopis teine valdkond. See aga kirjeldab üsna hästi mind kui inimest: huvitun erinevatest valdkondadest ning leian enda jaoks nende vahel seoseid. Politseiniku ametiga kaasneb ka väga paljude erinevate inimestega kokkupuutumine, mistõttu tuleb tunda inimtüüpe, ning kuidas leida kiiresti mõlemale osapoolele ühine keel. Tegelikult on politseinikud Eesti Vabariigis spetsialistid, kes tagavad meile turvalisuse elamiseks ja töötamiseks. Inimesed, kes iseennast panevad ohtlikkusse olukorda, et aidata teisi. Samamoodi on kunstiteraapiate õpe seotud heaolu tagamise ning elus edasi aitamisega. Ka huvi fotograafia vastu saan edukalt rakendada visuaalkunstiteraapias, mis võimaldab klienditöösse integreerida fototeraapia tehnikaid. Visuaalkunstiteraapiad võimaldavad erinevaid meediume kasutada ning tänu sellele usun, et paljud kliendid leiavad enda jaoks sobiva viisi tunnete, mõtete väljendamiseks.
Kutsekoja (2016) kohaselt on loovteraapia eesmärgipärane ja planeeritud tegevus psühhoterapeutilises ravis ning rehabilitatsioonis, mille käigus areneb kolmiksuhe terapeudi, kliendi ja kunsti vahel, kus loovusel ja rakendavatel kunstipõhistel meetoditel ning tehnikatel on tervendav potentsiaal, et aidata saavutada kliendi tervislikust olukorrastlähtuvaid eesmärke.
Kuna teraapia eesmärgid on individuaalsed ning lähtuvad kliendi vajadustest, olen enda puhul mõistnud, et sõltuvalt sihtgrupist, kellega läbi õpingu aegsete praktikate olin kokku puutunud, varieeruvad ka minu töövõtted. Vastavalt kliendile kombineerin oma seni omandatud põhimõtteid kunstiteraapiaga lähtudes teraapia kui ka kliendi eesmärkidest. Loovteraapiat läbi viies toetun põhimõtetele humanistlikust, lahenduskesksest ja isiksusekesksest- ekspressiivsest lähenemisest. Samuti integreerin printsiipe fototeraapiast ning vastavalt sihtrühmale toetun arengulise lähenemise põhimõtetele. Kõige uuem ja enda jaoks väga motiveeriv on looduse kui teraapilise keskkonna kasutamine oma kõigi võimalustega, lisaks loomade kaasamine. Eesti Loodus- ja Loomateraapiakeskuses sai läbitud väga haarav praktiku arenguprogramm „Loomad õppe – ja teraapiaprotsessis" ning pooleli on spetsialistide enesearengu programm "Mine metsa!“, mida juba vaikselt praktiseerin ja ütlen ausalt - eelistan ise kabinetina loodust 100% rohkem kui kliendisõbralikuks sätitud ruumi.
Loovterapeut versus psühholoog
Teraapilised lähenemised, mille poolest teenusepakkujad erinevad
Seda, et erinevaid teraapiavorme on tänapäeval väga palju, pole enam uudis, kuigi kindlasti leidub ka selliseid, millest kõige vilunumadki vaimse tervise spetsialistid pole kuulnud, sest võimalusi tuleb nii palju pidevalt peale ikka selleks, et iga inimene leiaks endale sobiva viisi oma vaimu ja füüsise toetamiseks.
Kunstiteraapial ja kunstiteraapial on aga vahe sees lähenemiste poolest, mis muudab teenusepakkujad erinevaks ja unikaalseks. Seetõttu on alati ka hea tava kliente suunata teise spetsialisti juurde, kui terapeudina tuntakse, et teraapia-suhe ei toimi kliendiga kas isiksuste tõttu, mõne teise terapeudi lähenemine oleks antud kliendile sobilikum eesmärkideni jõudmisel või hetkel tundub hoopis teine teraapia tüüp sobivat, näiteks kognitiivne käitumisteraapia, pereteraapia, gestalt-teraapia, lahenduskeskne lühiteraapia, psühhoanalüütiline teraapia ja palju muud.