• Kamioka (2014) on leidnud, et looma kaasamine psühhoteraapiasse pakub rahulikkust, mugavust ja/või turvatunnet ning mis eriti oluline – pakub võimalust saada mõtted stressirohkelt situatsioonilt mujale ja näha oma probleemi teiste nurkade alt. Ta on lisaks välja toonud, et kontakti loomine ja selle arendamine loomadega aitab klientidel arendada paremat arusaama enda eneseväärtusest, stabiliseerida emotsioone ja parandada suhtlusoskuseid.

  
  

  Kuigi kunstiteraapia oma olemuselt on juba mitmeid loovuspõhiseid lähenemisi võimaldav psühhoteraapia suund, siis elusolendi kaasamine teraapia protsessi tagab lapse/nooruki motiveeritustaseme, hea kontakti, usalduslikkuse. 

  Oma igapäevases töös haiglas märkasin, et psühhootiliste noorukite puhul tuleb rõhku panna eripäradele, mis nagu igal pervasiivselgi, võib psühhoosi puhul olla iseärane. Kas antud diagnoosiga kliendile üldse sobib loomaga kontakti luua või ainult teatud tingimustel, esmasel kohtumisel loomaga peab olema ettevaatlik ja esialgu hoidma looma enda ligi, et vajadusel teatud reageeringutele patsiendi/kliendi poolt, saab teraapialooma ruumist välja viia. (Näide tööst: 17-aastane pervasiivne, psühhootiline noormees tahtis koera läheduses olla, ent kui loom tundis tema vastu huvi, läks pingesse, tõmbas käed rusikasse; kui loom pikutas, soovis ise minna pai tegema). 

  Malchiodi (2012) leiab, et nii lastele kui noorukitele on loovteraapiline lähenemine turvaline, sest võimaldab palju üle ise otsuseid langetada, mis just haigla kontekstis väga tähtis. Looma, minu puhul täpsemalt koera toomine terapeutilisse keskkonda aitab luua kiiremini usaldusliku keskkonna ja seeläbi alustada varem ka efektiivsemat tööd kliendi/patsiendiga.

  Loom mõjub kindlasti ka hea motivaatorina, et teraapias osaleda ning seeläbi saab omakorda last premeerida ka erinevate tegevuste läbi, mis hõlmavad ka loomaga koos olemist.

  Oma tähelepanekuid tegin lähtudes tavapäraselt individuaalsest tööst (kolmiksuhte printsiip ehk klient-kunstitöö-terapeut) ning järgmises lõigus välja toodud harjutus sobib just individuaalseks lähenemiseks, mis annab ka terapeudile mängumaad esiletõusnud teemadest lähtuvalt tegevust korrigeerida. Kunagi ei tea, mis fookusesse satub, kui töö käib psühhootilise kliendiga. Eesmärgid teraapias looma kaasamisel just psühhootiliste noorukitega on kokkuvõtvalt järgmised: toimetulek uutes situatsioonides, sotsiaalsete oskuste arendamine, emotsioonidega toimetulek ja nende mõistmine, füüsilise puudutuse taluvusega töötamine (vöimalusel ja kliendile sobivusel), kontakti loomise oskus, avatus.                   Nähes, kuidas loom antud sihtgruppi mõjutab, töötasin välja harjutuse, et jälgida nende reageeringuid, suhtlemisviise loomaga ning kaasatust teraapiaprotsessis üleüldiselt. 

• MEETODI KIRJELDUS

  Harjutuse nimetus: “Loomislugu”
  Sihtrühm: psühhootilised noorukid vanuses 15...18 individuaal-kohtumine

  vajaduste ja soovide väljendamise võimaldamine, diagnoosi mõistmine ja sellega kohanemine, turvatunde toetamine;

  Materjalid: koer, temale mõeldud maiused, elulugu puslena, erinevate suurustega paberid, joonistusvahendid (värvilised pliiatsid, viltpliiatsid, õli- ja kuivpastellid, markerid), kollaaži materjalid (ajakirjad, käärid, liim);
  Looma oskused, omadused: pehme, karvane, söbralik, kuulekas, inimesele orienteeritud, kannatlik, initsiatiivikas, uudishimulik, suhtlemisaldis;

  
  Rakendan vajaduspõhiselt oma teraapiatöös isast kuldset retriiverit, Benitot ehk Bennut, kes on hetkel veel 2-aastane.  Hea on aga tõdeda, et siiani on ta end äärmiselt hästi ja koduselt sisse seadnud igas minu töö keskkonnas nii haiglas, erapraksise ruumis kui Aegviidus, Eesti Loodus- ja Loomateraapiakeskuses. Ka kõik osakonnas viibinud patsiendid käib Bennu alati läbi ja tervitab erandlikult kõiki. Toob rõõmu nii töötajatele kui patsientidele. Minu tagada on tema turvalisus ja heaolu, mis siiani on olnud alati omal kohal. Nagu Raava (2019) on välja toonud, tuleb osata märgata looma stressisignaale ja vajadusel lasta loom puhkama sedasi, et saab segamata olla.
  

Et looma üldse teraapias rakendada, on vajalik kuulekus ja hea kontakt omanikuga, mida olen järjepidavalt ka Bennu puhul treeninud, ent praeguses mürsiku eas ta lihtsalt koheselt ei pruugi reageerida, vaid teeb seda teise või kolmanda käskluse kordamise peale. Ernits (2019) leiab, et iga omanik kasvatab oma koera nagu heaks arvab, kuid nõustun temaga, et loomal on vaja distsipliini, et suhe omanikuga toimiks ja loom end turvaliselt tunneks. Ka kokkulepe kliendi ja/või nende eestkostjaga on vajalik, et loom saaks olla osa teraapiaprotsessist ning tegevuse eesmärgipärasus peab hästi läbi mõeldud ning paigas olema.

Teraapialooma eeldusteks on kindlasti kiire kohanemine, suhtlemistahe, pingetaluvus, orienteeritus ja kuulelikkus omanikule, suutlikkus püsida vaikselt paar minutit ühel kohal ning sobivus ka sihtgrupiga.

Looma rakendamisel tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka looma tervislikule seisundile. Soovitatav on teraapialooma siiski vajaduspõhiselt vaktsineerida, mille tulemusena saab teatud haiguseid ennetada ja enda ning kliendi tervist hoida. Raava (2019) on välja toonud, et teraapiakoomaga kokkupuutes võivad levida nii seennakkused, viirushaigused kui ka sooleparasiidid. Kindlasti tuleks üheks kokkuleppeks sõlmida nii enda kui kliendiga kätepesu vajalikkus, mis aitab ennetada nakkuseid ja hoida ka looma tervist.

Eneseväljendus on oluline ja läbi sõnade on seda kõige kergem teha, kuid vahel aitavad pilgud, loomadega toimetamised ning eneseväljendus läbi värvide, mustrite, piltide autentsemalt edasi anda seda, mis parasjagu mõtteis enim liigub! :)