Visuaalkunstiteraapia insuldi läbi elanud klientidega
Oma õpingute ajal uurisin visuaalkunstiteraapia mõju insuldihaigetel inimestel. Seda ajendas tegema rohkem kui üks põhjus: esiteks Eestis haigestub insulti (esmakordsesse) liiga suur arv kodanikke, umbes 4000, ning teiseks oli tol ajal mu 82-aastasel vanaisal aju vereringehäirest tingituna insuldilaadne seisund. Ta kaotas hetkeks kõne võime – kõik oli korras, rääkisime juttu, hetkeks oli vaikus ning järgmisel tahtis midagi küsida, kuid välja tuli vaid ühtlane mõmin. Olin temaga tol hommikul kahekesti, ning kohe hakkas mõte tööle, millele see viitab. Sel momendil oli Grey Anatoomia vaatamisest küll palju kasu. Kuigi vanus, kõrge vererõhk ning teadmine, et veresooned on mingil määral lupjunud viitasid insuldile, oli tegemist siiski antul korral aju vereringe häirega. Vanaisal taastus kõnevõime üpris kiiresti: panin ta pikali, ning samal ajal kui helistasin vanematele, tegi ta ühel hetkel suu lahti ja ütles: „Oi, näe Teele, saan jälle rääkida.“ Enesetunne oli tema sõnul väga hea – parem kui enne. Otsustasime siiski teavitada kiirabi, kes reageeris ning viisid ta igaks petteks haiglasse, kus ta oli üle nädala. Arsti sõnul oli insuldist puudu vaid üks samm.
Mis on insult? Osaline ajutegevushäire, mis tuleb järsku ja seda põhjustab kahjustatud ajuosa verevoolu vähesus või selle seiskumine. Ehk siis paljuski sarnaneb see vereringe häiretele. Kõnehäired võivad esineda koos parema kehapoole halvatusega. Seda on kahte liiki: haige ei mõista teiste räägitud juttu ja/või ei ole ise võimeline end sõnades väljendama. Kõnehäire võib kaasneda ka vasakpoolse halvatusega, kui inimene on vasakukäeline. Mida kõrgem vanus, seda rohkem insuldijuhtumeid esineb. Näiteks vanusegrupis, kuhu kuulus ka mu vanaisa, 75-84, põeb insulti iga viiekümnes. Üle 85-aastaste seas juba iga kolmekümneviies inimene.
Olenevalt insuldi raskusastmest saadakse taastusravi, nendega teevad tööd füsioterapeudid, vajadusel ka tegevusterapeudid. Lisaks neile aitavad kõne parandada logopeedid, ning suur osa on perearstidel, kes vastutavad hilisema ravi eest.
Insuldihaigetel on suur oht langeda depressiooni: siiski muudab see suuremal või vähemal määral elu (harjumusi, toimetulekut igapäevaselt). Seepärast usun, et taastusravis aitaks häid tulemusi saavutada loovteraapiate rakendamine. Kui patsiendil on raske läbielatut sõnades väljendada, või tal on kõne saanud kahjustada, saab end välja elada kunsti/muusika kaudu. Halvatuse korral sõltub juba selle raskusastmest ja isikust endast, kas ta tahaks loomingulist lähenemist üheks ravivõimaluseks, või pigem leiab, et saab suuremat abi terapeudiga vesteldes. Antud haiguse puhul mängivad rolli hävinud närvirakud ning nende kahjustus organismile.
Kunstiteraapia võeti kasutusele Loewensteini haigla insuldi-rehabilitatsiooni programmis 1991. aastal Iisraelis, Raananas. Sihtgrupiks olid täiskasvanud, kes olid läbi elanud insuldi. Nendega tehti harjutusi, mis hõlmasid enda alla ruumi, aja, materjalid, värvid, kujundid, ja materjalide/elementide kondensatsiooni ja organisatsiooni. Tehti ka grupis asju, sest ei olnud võtta kvalifitseeritud kunstiterapeute. Grupis tegutsemine kestis 10 nädalat. Haigla meeskonna loodud programm jagati seitsmeks faasiks, millest igas ühes tehti sobilikke harjutusi – patsientide usaldamise, mõistmise ja motivatsiooni hoidmiseks.
Need visuaalkunstiterapeudid, kes on teinud tööd insulti põdenud klientidega, on oma näidete puhul saanud öelda, et tähelepanu, ruumilisus (selle töötlemine) ja planeerimine paraneb. Samuti ka insuldi tõttu kahjustada saanud kehapiirkond võib muutuda liikuvamaks (pingelanguse tõttu). Arvan, et näiteks maalimine võib aidata käe jäikuse pehmendamisele kaasa – klient ei tunne survet, ta liigutab oma kätt nii palju kui saab ja oma äranägemise järgi. See tekitab hea tunde, sest saab ise kontrollida tegevust ning innustub, sest näeb, et on võimeline siiski midagi ära tegema. Mitmed uuringud näitavad lisaks sotsiaalse suhtluse ja emotsionaalse väljendamise paranemist/täiustamist. See võib samuti tuleneda nö „vabadusest“: kunstiterapeut ei käi kliendile peale, soovitakse küll luua kontakti, kuid lastakse kliendil rääkida nii palju või vähe kui ta ise soovib. Terapeudi meelest vajalikku teemat siiski üritatakse hoida ettevaatlikult „hõõgumas“. Olukorra kontrollimine ning kunstiga seotud tegevused pakuvad rahulolu, leevendavad pingeid ning tekib taas tahtmine suhelda.
Nõustun öelduga, et visuaalkunstiteraapia pakub võimalust eemalduda haigusega seotud muredest ning nautida kunstitegemise rõõme. Kui millegi joonistamine või loomine pakub juba tavainimesele sisemist rahu – minu meelest leitakse pärast käelist tegevust tasakaal, siis ravil olijad tunnevad veel suuremal määral õnne saavutatu üle. On tähtis neid julgustada ja mitte tähelepanu pöörata pildi väljanägemisele. Mitte mingit tähtsust ei oma, kas tehtu on Kumu näituse vääriline või ei. Iga ise tehtud asi on kaunis, sest tegemisse on investeeritud aega, ning iga asi peegeldab suuremal või vähemal määral selle tegijat.
Visuaalkunstiteraapia heast mõjust erinevatele terviseprobleemidega patsientidele ei ole saladus. Ka kasvab kunstiterapeutide arv neuro-rehabilitatsioonis. Leidub palju uuringuid ja artikleid, kus räägitakse kunstiteraapiast kui tervenemisprotsessi ühest komponendist, kuid insult on jäetud suhteliselt tähelepanuta. Siiski leidub hulgaliselt haiguslugusid ajuinfarkti põdenud patsientidest, kes on tänu kunstiteraapiale leidnud taas elurõõmu. Üks klient, 65-aastane meesterahvas, kes oli paremalt poolt halvatud, pidi arendama kunstiteraapia tõttu mitte dominantset kätt. Tänu sellele sai ta kasutada oma joonistusi tunnete väljendamiseks, ning kindlasti paranes ka eneseusk, sest oli võimeline rakendama tööle oma täiesti terve käe.
Patsientide puhul, kes suulisel teel suhelda ei saa, või on nende jaoks silmnähtavalt liiga ebameeldiv ja raske tegevus, rakendatakse mitteverbaalse kunstiteraapia meetodeid. Sellist lähenemist kasutati Sheffieldi rehabilitatsiooni päevakeskuses. Antud lähenemine hõlbustas vähendada kunsti kaudu hirmusid, mis olid seotud kontrolli, oskuste ja funktsioonide kaotamisega ning staatuse muutusega elus, samuti edasise terviseseisundiga. See aitas välja elada ka leinamise protsessiga sarnast olukorda, sest nende inimeste jaoks, kes olid kaotanud normaalse funktsioneerimise võrdus olukord justkui teatud mõttes surmaga. Enesetunnet parandas kunstiteraapia tänu mineviku ja praeguse olukorra võrdlemine: see pakkus lootust muutustele ja täisväärtuslikule elule olenemata puuete raskusastmest. Mõisteti, et elule on võimalik läheneda ka teisest vaatenurgast kui harjutud.
Leian, et kõige suurem hirm, millega insuldihaiged silmitsi seisavad on teadmatus edasise elu ees: nad ei suuda niivõrd hästi enam endaga toime tulla, kui paar aastat, kuud, nädalat, päeva tagasi. Muretsetakse tervise pärast rohkem, sest kardetakse insuldi kordust ja kogu kadalipu uuesti läbimist. Seetõttu on tuju kehv, närvid pidevalt pingul ning hirm naha vahel. Seda nägin ka oma vanaisa peal: kuigi tal ei olnud insult, mõtles ta ikka, kuidas edasi hakkama saada, mis tervisest saab, ja kas varsti saabub surm. Vanemad inimesed räägivad üpris tihti surmast, kuid kui miski ehmuma paneb ja tuntakse, et sellest ollakse sammukese-paari kaugusel, ei kao tervenedes see hirm niipea. Ka siinkohal saab visuaalkunstiteraapia oma paljude võimalustega appi tulla ja muremõtted eemale peletada, ning patsiendi maha rahustada.
VIITED
http://www.baat.org/CaseStudyStroke.pdf CASE STUDY: The role of art therapy as a potential space for the processing of psychological and physical experience following stroke
http://www.sciencedirect.com.ezproxy.tlu.ee/science/article/pii/S0197455612000305?v=s5 Art therapy after stroke: evidence and a need for further research
http://www.sciencedirect.com.ezproxy.tlu.ee/science/article/pii/S0197455699000222 Art therapy in stroke rehabilitation: a model of short-term group treatment
http://www.kliinikum.ee/narvikliinik/sagedasemad-haigused/11-insult Insuldist: mis see on, avaldumine, sümptomid, kulg, ravi…
http://www.inimene.ee/?sisu=teemakeskus¢ral_id=11&article_id=27 Insult jääb sageli märkamata