Minu loovterapeutiline lähenemine
Kunstiteraapiate õpe algas minu jaoks 2011. aastal, kui astusin bakalaureuseõppesse. Olin äsja lõpetanud keskkooli. Sel hetkel oli peas kolm edasiõppimise ideed, mis mind köitsid: 1. Sisekaitseakadeemia, politseiteenistuse eriala 2. Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia 3. Tallinna Ülikool, kunstiteraapiad
Kui fotograafia ja kunstiteraapiad on mõlemad seotud loovuse ja eneseväljendusega, siis politseiteenistuse eriala on hoopis teine valdkond. See aga kirjeldab üsna hästi mind kui inimest: huvitun erinevatest valdkondadest ning leian enda jaoks nende vahel seoseid. Politseiniku ametiga kaasneb ka väga paljude erinevate inimestega kokkupuutumine, mistõttu tuleb tunda inimtüüpe, ning kuidas leida kiiresti mõlemale osapoolele ühine keel. Tegelikult on politseinikud Eesti Vabariigis spetsialistid, kes tagavad meile turvalisuse elamiseks ja töötamiseks. Inimesed, kes iseennast panevad ohtlikkusse olukorda, et aidata teisi. Samamoodi on kunstiteraapiate õpe seotud heaolu tagamise ning elus edasi aitamisega. Ka huvi fotograafia vastu saan edukalt rakendada visuaalkunstiteraapias, mis võimaldab klienditöösse integreerida fototeraapia tehnikaid. Visuaalkunstiteraapiad võimaldavad erinevaid meediume kasutada ning tänu sellele usun, et paljud kliendid leiavad enda jaoks sobiva viisi tunnete, mõtete väljendamiseks.
Kutsekoja (2016) kohaselt on loovteraapia eesmärgipärane ja planeeritud tegevus psühhoterapeutilises ravis ning rehabilitatsioonis, mille käigus areneb kolmiksuhe terapeudi, kliendi ja kunsti vahel, kus loovusel ja rakendavatel kunstipõhistel meetoditel ning tehnikatel on tervendav potentsiaal, et aidata saavutada kliendi tervislikust olukorrastlähtuvaid eesmärke.
Kuna teraapia eesmärgid on individuaalsed ning lähtuvad kliendi vajadustest, olen enda puhul mõistnud, et sõltuvalt sihtgrupist, kellega läbi õpingu aegsete praktikate olin kokku puutunud, varieeruvad ka minu töövõtted. Vastavalt kliendile kombineerin oma seni omandatud põhimõtteid kunstiteraapiaga lähtudes teraapia kui ka kliendi eesmärkidest. Loovteraapiat läbi viies toetun põhimõtetele humanistlikust, lahenduskesksest ja isiksusekesksest- ekspressiivsest lähenemisest. Samuti integreerin printsiipe fototeraapiast ning vastavalt sihtrühmale toetun arengulise lähenemise põhimõtetele. Kõige uuem ja enda jaoks väga motiveeriv on looduse kui teraapilise keskkonna kasutamine oma kõigi võimalustega, lisaks loomade kaasamine. Eesti Loodus- ja Loomateraapiakeskuses sai läbitud väga haarav praktiku arenguprogramm „Loomad õppe – ja teraapiaprotsessis" ning pooleli on spetsialistide enesearengu programm "Mine metsa!“, mida juba vaikselt praktiseerin ja ütlen ausalt - eelistan ise kabinetina loodust 100% rohkem kui kliendisõbralikuks sätitud ruumi.
Arenguline lähenemine kunstiteraapias
Rubin (1987) on välja toonud arengulise lähenemise suunad, mis on järgmised:
psühhoseksuaalne - Freud 1905
psühhosotsiaalne - Erikson 1950
separatsiooni-protsess - Mahler, Pine, Bergman 1975
kognitiivne kasv - Bruner 1964
kognitiivne areng - Piaget 1951, 1954
kunstiline areng - DiLeo 1977, Golomb 1974, Goodnow 1977, Harris 1963, Kellogg 1969, Lowenfeld 1957, Rubin 1978
Eelpool nimetatutest jälgin Eriksoni, Piaget ning Lowenfeldi arengulist lähenemist puudutavaid printsiipe. Arengulisele lähenemisele kunstiteraapias toetun töös erivajadustega lastega, et mõista, mis tasemel nad vaatamata oma füüsilisele vanusele tegelikult on ning milliseid oskusi oleks vaja toetada ning jõudumööda arendada.
Malchiodile (2012) tuginedes on arengulise lähenemise fookused pideval seisundi hindamisel ja selle kirjeldamisel enne sekkumist; sensoorsel stimulatsioonil ehk kunstivahendite ja erinevate tegevuste kaudu sensoorsete kogemuste edasiandmisel; oskuste arendamisel – töövahendite kasutamine, istumine, kontakti loomine; kohanemise toetamine, näiteks ADHD lastele ruumi kohandamine ülestimulatsiooni vältimiseks ning terapeudil, kes on kui kolmas käsi ja tagab kliendile edukogemuse.
Humanistlik lähenemine kunstiteraapias
Garai (1987) kohaselt on humanistliku lähenemise eeliseks kunstiteraapia kontekstis võimalus avardada, sügavdada ja teadvustada sisemise kogemuse ja välise reaalsuse omavaheliste seoste ulatust. Samuti on ta välja toonud, et antud lähenemine baseerub kolmele eeldusele:
1. humanistlik terapeut ei pea inimesi „vaimselt haigeteks“, vaid pigem näeb asja kui probleemiga kokku sattumist, et siis tulla toime elus aset leidvate konfliktidega;
2. enese aktualiseerimine – leidmaks rahuldavaid võimalusi enesearenguks ja arusaama saavutamiseks iseendast, on parim viis seda saavutada läbi loova väljenduse
3. rõhuasetus eneseteostuse sidumisel intiimsuse ja usaldusega suhetes ning iseennast ületavate elu eesmärkide otsimisel
Betensky (1973) on võtnud fookusesse enese avastamise tähtsuse, mis on seotud eneseväljendusega. Samuti on ta fenomenoloogiale rõhku pööranud – otsesed ja/või unikaalsed elukogemused, mis annavad arusaama järgmisest: „Ma ei näe asju nii nagu sina neid näed.“
Malchiodi (2003) on humanistliku lähenemise kohta kunstiteraapias välja toonud, et oluline on tingimusteta arvestamine, kliendi potentsiaal, vaba tahe, enese aktualiseerimine ning eneseületamine. Need on mõisted, mis täiendavad kunstilise väljenduse rakendamist teraapias, sest iga eelnevalt nimetatud mõiste on osa ka loovprotsessist.
Lahenduskeskne lähenemine
Selekman (2010, tsit. Malchiodi, 2012) on esile tõstnud lahenduskeskse lähenemise sobivust psühhiaatriahaigla kontekstis, mille kasutegureid kogesin ka ise sooritades praktikaid SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Ükskõik, millise sihtrühmaga on tegu, see mõjub igal juhul inimesele vähem ähvardavalt ning võimaldab terapeudil ja kliendil koos lahendust luua, kuid eelkõige on klient oma elu ekspert (De Shazer, 1988) ning terapeut on kaaslaseks. Samuti Saleebey (1996, tsit. Tyson & Baffour, 2004) rõhutab patsiendi eksperdiks olemise rolli, ent toob välja terapeudi ja kliendi vahelise koostöö olulisuse – ilma koostööta oleks psühhiaatrilisel patsiendil esialgu raske leida oma nii-öelda kaasasündinud tugevusi, mida rakendada eesmärgi saavutamiseks.
Ühise keele kiireks leidmiseks kliendiga on de Shazer (1988) välja toonud idee vastata kliendile tema oma sõnade või fraasidega, mis aitab jääda terapeudil ning kliendil seotuks. Et aga vältida mingi emotsiooni esile kutsumist terapeudi poolt, tuleks „Mida Sa tunned selle koha pealt?“ asemel küsida „Mida Sa arvad sellest?“. Tähelepanelikult tuleb kuulata, mida klient räägib. Kui kõlavad näiteks „ Inimesed arvavad/ kõik teavad“ remargid, tuleks küsida, „Kes Sinu elus arvab nii/ teab kõike?“. Samuti tagasiside andmisel vajalik delikaatsus ning lähtumine kliendi vastuvõtmise võimekusest.
Riley (1999; tsit. Haire, 2009) pöörab tähelepanu probleemi eksternaliseerimisele, mis aitab samuti kliendil endal paremini mõista, et ta pole probleemi konteiner. Mõiste „lahenduskeskne kunstiteraapia“ (Solution Focused Art Therapy) on eksternaliseerimise puhul äärmiselt oluline lähenemine, sest tänu kunstitööle näeb klient probleemi mingi konkreetse kujutisena ning nägemismeele abil mõistab selgemalt, et probleem ei võrdu tema endaga, vaid on eraldiseisev nähtus.
Macdonald (2007) rõhutab, et lahenduskeskses teraapias tuleb ühe probleemiga korraga tegeleda – siis on ka teraapiast kasu. Ühe suure probleemi lahendamine vabastab inimeses energia, et tegeleda teiste muredega iseseisvalt. Samuti on tema meelest äärmiselt oluline lähtuda kliendi tempost, et viimane tunneks end mugavalt ja turvaliselt.
Metcalf (1998) on välja toonud ka komplimentide tõhususe. Kui on tegu grupiteraapia vormiga, siis selle liikmed paratamatult arutlevad seansi jooksul tekkinud mõtete ning tunnete üle ja teevad teineteisele komplimente. See annabki terapeudile hea võimaluse klientide kui ka grupidünaamika vaatlemiseks. Metcalf (ibid) rõhutab vaatlemise juures võimaluse korral kirjutada üles iga liikme mõningad tugevused ja enne grupi lõpetamist neid jagada. Need tähelepanekud iga isiku tugevustest võivad igale ühele mingil hetkel aitavaks jõuks osutuda.
De Shazer (1988) on fookusesse toonud ka skaala kasutamise ja selle kaudu informatsiooni kogumise tähtsuse. Terapeut, vastavalt situatsioonile, palub kliendil märkida hetkel enda paiknemine skaalal, kus üks või null märgib probleemi kõige keerulisemat olukorda ja kümme, kui probleemi enam pole. Samuti saab uurida, mis oleks antud olukorras aktsepteeritav paiknemine, mitu sammu on hetkel märgitud numbri ja ideaalse olukorra vahel ning mis sammud tuleks selleks teha, et jõuda juba tänase jooksul kasvõi veerand sammu võrra lähemale soovitud olukorrale.
Natalie Rogersi isiksusekeskne-ekspressiivne lähenemine ja Carl Rogersi isiksusekeskne lähenemine
Isiksusekeskne ekspressiivne kunstiteraapia lähtub Carl Rogersi isiksusekeskse lähenemise printsiipidest, mida Natalie Rogers kasutab ekspressiivse kunstiteraapia lähenemises (Rogers, 2016).
C. Rogers (1961) rõhutab terapeudi rolli kui empaatilist, avatud, ausat, kongruentset ja hoolivat abistajat, kes kuulab sügavuti ja soodustab kliendi kasvu nii individuaal- kui ka grupitöös. Filosoofia hõlmab uskumust, et iga inimene on väärtuslik, võimeline iseenda suunamiseks. Carl Rogersi filosoofia on rajatud uskumusel, et igal inimesel juba kaasasündinud impulss kasvu suunas. N. Rogers (2016) lähtub ekspressiivse kunstiteraapia lähenemise juures väga sügavalt just uskumusele, et inimestel on kaasasündinud võime küündida oma täieliku potentsiaalini.
C. Rogers (1961) on tähelepanu pööranud asjaolule, et kui klient tunneb end aktsepteeritu ja mõistetuna, toimub ka tervenemisprotsess. N. Rogers (1993) peab oluliseks nüanssi, et aktsepteerimine võimaldab tunda piisavalt turvaliselt proovimaks ekspressiivseid kunste teejuhina läbi teraapia, mis võimaldab luua terviklikku lahendust kliendi probleemile. See haakub lahenduskeskse lähenemise põhitõega, et klient on ise oma elu ekspert ning leiab lahendused ise. Ka N. Rogers (2016) on välja toonud mõtte, et sõprade ja terapeutidena ilmselt mõtlevad paljud, kuidas tuleb anda vastuseid või nõu. Tegelikult aga siiralt kuulates emotsionaalse valu sügavust ja austades inimese võimet leida iseendale vastus, teeme neile suurima kingituse.
N. Rogers (1993) on ekspressiivse kunsti puhul fookusesse asetanud aspekti, et kunstide ekspressiivne kasutamine tähendab pöördumist oma sisemusse, et avastada erinevaid tundeid ning väljendada neid läbi vaheldusrikaste meediumite. Isiksusekeskses ekspressiivses kunstiteraapias ei ole visuaalse kunsti ilu oluline.
Fototeraapia
Fotode universaalsuse ja kõnekuse tõttu saab neid kasutada ka visuaalkunstiteraapias. Kui klienti võib esialgu kunstiline pool teraapias panna kohmetuma ning tahtma peituda mitteoskamatuse taha, siis projektiivsete fotode kasutamine on sellisel puhul alati hea variant. Farokhi (2011) on välja toonud visuaalkunstiteraapia erilisuse teiste teraapiate kõrval tänu selles kasutatavatele erinevatele kunstimeediumitele, milleks võib olla näiteks värv, savi ja/või foto. Foto kasutamise puhul kunstiteraapias kasutab Weiser (2011) terminit foto-kunstiteraapia, mis hõlmab foto kasutamise tehnikaid kunsti meediumina. Tema sõnul kasutavad fotosid antud viisil kunstiterapeudid või ekspressiivset lähenemist kasutavad terapeudid. Foto-kunstiteraapia erinevalt fototeraapiast võimaldab Weiseri (2010) sõnul kunstilise protsessi kaasamist teraapia seanssi. Sellisel juhul on foto lihtsalt üks osa kliendi valmivast tööst.
Projektiivsed fotod on üks viiest Weiseri (2007) määratletud tehnikast, mida kasutatakse fototeraapias. Weiser (2016) leiab, et see, mida inimene enda ümber ja fotodel märkab on alati tingitud varasematest mälestustest. Kui terapeut suudab välja selgitada kliendi poolt valitud fotode põhjused ja fotodele reageeringud, siis pakub see väga kasulikkuinformatsiooni kliendi sügavamatest alateadlikest väärtustest ja nendega seotud ootustest. Foto vaatamisega kaasneb tavaliselt emotsionaalne reaktsioon, isegi kui selleks on vaid pildi ebahuvitavus või segadus. Inimesed silmitsevad fotot (kellegi teise nägemust millestki temale tähtsast) ning iga vaataja omistab pildile oma tähenduse – mis on tihtipeale väga erinev fotograafi nägemusest. Samal ajal, kui vaatajad proovivad mõelda, millest foto räägib, loovad nad tegelikult iseendale foto personaalse tähenduse.
Halkola ja Kopytin (2014) on oma töös keskendunud projektiivsete fotode kasutamisvõimalustele kunstiteraapias Halkola Spektrokaartide näitel. Võimalusi on palju, näiteks foto jätkamine paberil, detaili valik ning töö sellega, joonistuste rida (fotol kujutatud situatsiooni areng). Halkola ja Kopytini (ibid) sõnul toob antud fotode kasutamise viis välja kliendi iseloomuliku suhtumise iseendasse ja ümbritsevasse maailma, aktuaalsetesse üleelamistesse ning vajadustesse.
Nüüd aga mine loodusesse, sest 15 minutiga toimuvad juba positiivsed füsioloogilised muutused - kortisool alaneb, pulss aeglustub, D-vitamiin aitab kaasa serotoniini tootmisele, mistõttu alaneb ärevust tundvatel inimestel ka seegi. Kõlab hästi, eks? :)