Lootus vs lootusetus
Ametlikult on Eestis endiselt kriisiolukord, mida pikendati 17.maini 2020. Vaikselt hakatakse valmistuma siiski erinevate kohtade avamiseks. Vaimse tervise spetsialistide juurde pääsemine on aga küsimärgi all – eriarstide vastuvõtte küll taastatakse, ent kes millise kriteeriumi alusel siiski löögile pääseb?
Olles ise viimased viis kuud koduses keskkonnas ja eelkõige väikelapse töttu pidanud kinni kõigist riigi poolt sätestatud nõuetest, siis vaimse tervise spetsialistina (tahaks ikka uskuda, et loovterapeudid Eestis sinna alla kuuluvad, kuigi VAABis pole otseselt välja toodud) ei kiirustaks kontaktsete vastuvõttude taastamisega. E-riigina on meil võimalusi õnneks ka muid, kuigi kõigile klientidele ei pruugi meeldida arvutivahendusel toimuvad seansid, leian, et vajadus midagi muuta, ajab asjad liikuma ning lepitakse ka teiste võimalustega.
Teisalt aga suure hulga inimeste elus püsimise instinkt baseerub hoiakul “kõik jubedad asjad juhtuvad teistega”. See võib vaimselt aidata maandada ärevust ja lükata hirmu tundmise emotsiooni eemale, ent ühel hetkel võivad erinevad tunded pea kohal kokku lüüa ning raskustega toimetulek ongi häiritud. Hiljutises artiklis tõi ka Aleksander Pulver välja, et hirmu tundmine siiski võib osade isiksusetüüpide puhul süvendada haigust. Ta selgitas, et pidevalt hirmumõtetega olek aitab kallutada reaalsustaju lootusetuse tunde suunas ning kui lootust pole, siis hirmude ja ärevuse kontrollimine on samuti häiritud ja hakatakse samu negatiivseid emotsioone uuesti ja uuesti ligi laskma. Pika peale tekitab see negatiivsete mõtete võrgustiku ning läbipõlemine on käega katsutav.
Et hoida end ja oma lähedasi läbipõlemise eest ja aidata säilitada lootuse tunnet, siis võiks igal õhtul oma kõige olulisematele öelda paar head sõna ja panna neid vajalikuna tundma. Ka Pulver tähtsustab vajalikkuse tunde olemasolu kodanike argipäevas; “Kõige hullem on inimesele tunne, et ta ei ole kellelegi vajalik. Vajalikkuse tunne on paljudes olukordades, mitte ainult kriisi ajal, oluline meile kõigile.”
Siin kohal on sobilik tunnustada kõiki oma kolleege SA PERH Psühhiaatriakliinikust, et nad on endiselt valmis toetama neid, kel parasjagu on oma mõtetega raskem toime tulla. Ka Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe keskuse töökaaslastele suur kummardus, et sel raskel ajal, mil paljud õpilased tahaksid pigem väljaspool õppeasutust viibida, on nad suutnud kohandada õppeasutuse toimivaks nii, et kõigi tervis on hoitud. Mina kirjutan seda kõike praegu aias lapse und valvates, mis on tänasel ajahetkel üks mu tähtsamatest ülesannetest – enda lapse heaolu tagamine. Eesliini töötajad aga püüavad tagada oma perede kõrvalt ka teiste vaimset heaolu. Kui keegi tunneb, et tal on jaksu ja tahtmist üle, siis uurige linki https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/uudised/uleskutse-vaimse-tervise-ja-sotsiaalvaldkonna-spetsialistidele-kaasame-vabatahtlikke
Seal on võimalik vabatahtlikuna vaimse tervise ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidel end registreerida vajaduspõhiselt appi.
Meil on siiski läinud eriolukord üsna leebete meetmetega ning valgus juba paistab ka majakas, et olukord hakkab kergenema. :)
Hoidke end!
Tervitades
Teele